Ohutus ennekõike!? Safety first!?

Mõiste ohutus tekitab meis segadust, kuna see ei ole üheselt ja lihtsalt sõnastatav vaid pigem vastuoluline ja mitmetähenduslik abstraktsioon. Mõningast selgust aitab luua tähelepanu pööramine mõiste erinevale tähendusele tavakeeles, võrreldes ametialase kasutusega (ohutusjuhtimise kontekstis).

Siinkohal tahan rõhutada, et alltoodud selgitused ei ole kõikehõlmavad. Ohutusteooriad pakuvad mõiste defineerimisel erinevaid lähenemisi – võib lausa öelda, et igal teoorial on oma  definitsioon selle kohta, mis ohutus on või milles see väljendub.

Tavamõistes on ohutus inimese subjektiivne turvatunne, et mingi tegevus, asi või olukord on ohutu. Sellisel turvatundel ei pruugi tegeliku ohutusega olla mingit seost, sest see põhineb konkreetse inimese teadmistel ja kogemustel ümbritseva maailma suhtes. Oluline on mõista, et inimesel on loomulik vajadus psühholoogilise ja füüsilise turvatunde järele.

Ohutusjuhtimise kontekstis on mõiste ohutus seotud mõistega risk. Risk kui määramatuse mõju, mingi ebasoodsa sündmuse asetleidmise võimalus. Ohutust defineeritakse selles kontekstis kui vastuvõetamatute riskide puudumist. Vastuvõetav riskitase on aga vastuoluline sotsiaalne konstruktsioon. Toon siinkohal näite. 

"Nõuetele vastav" raudteeülekäigukoht on „ohutu“ seni, kuni leiab aset inimkannatanutega õnnetus. Kas toimunud õnnetus muudab ülekäigukoha ohtlikumaks? Tõenäoliselt mitte. Aga tõenäoliselt suureneb inimeste ohutunne ja koos sellega sotsiaalne surve otsustajatele, mis omakorda võib mõjutada seda, kuidas me riske hindame ning millist riskitaset loeme vastuvõetavaks.

Mingi tegevus või olukord on "ohutu" seni kuni see vastab kokkuleppelisele (finantsiliselt
ja tehniliselt võimalikule) riskitasemele. Selline ohutuse määratlus on ajas muutuv ning mõjutatud konkreetse organisatsiooni ja laiemalt ühiskonna väärtushinnangutest.

Teoreetiliselt võib ohutust defineerida kui seisundit, kus oleme kaitstud kõikvõimalike ohtude ja soovimatute riskide realiseerumise eest. Sisuliselt, reaalses elus, sellist olukorda kahjuks ei eksisteeri.

Teine oluline aspekt, mis muudab mõiste komplitseerituks on asjaolu, et ohutuse tagamine on sihipärane ja järjepidev tegevus. See ei ole staatiline seisund! 

Ohutuse tagamine nõuab nagu iga teinegi juhtimisülesanne- eesmärkide seadmist ja parendamistsükli läbimist (planeeri, teosta, kontrolli, korrigeeri) ning mõistmist, et see on kõikide äriprotsesside loomulik osa.

Lõpetuseks paar olulist kontrollküsimust, mida endalt või teistelt ohutuse kohta küsida:

1.       Kuidas ohutust igapäevaselt tagatakse?
2.       Kuidas saan kindel olla, et ohutus on tagatud?

Viimasele küsimusele ei olegi nii lihtne vastata. Aga sellest mõni teine kord.