Inimesed- probleem või lahendus?

Vastus esimesele küsimusele on tegelikult lihtne- sõltub, kellena teisi inimesi näeme, kas probleemide põhjustajatena või lahenduste loojatena. Keerulisem küsimus on, miks me kaldume üht või teist vaatenurka eelistama.

Suhtumine inimene kui probleem, põhineb meie eelarvamustel ja hoiakutel, sealhulgas loomulikul vajadusel keerulisi asju lihtsustada. Inimest vaadeldakse selle kontseptsiooni kohaselt sageli kui töötavat masinat.

Võib-olla üllatavalt on sellise mõtteviisi juured üsna sügaval meie kultuuriloos. Inimese kui masina analoogia pärineb juba esimese tööstusrevolutsiooni ajast, mil masinad hakkasid inimese tööd asendama. Teadaolevat esitas esimesena inimene-masin võrdluse juba 18. sajandi keskel prantsuse filosoof ja arst La Mettri oma teoses "L'homme Machine" (ing k "Man a Machine").

Sellise vaatenurga ekslikkust aitab mõista, kui sõnastada masina (tehnilise seadme) iseloomulikud omadused:

• Tehnilist seadet on võimalik täielikult kirjeldada.
• Masinat on võimalik võtta lahti algosadeks ja koostada algosadest.
• Sihipärase kasutuse juures on võimalik tagada seadme töökindel toimimine ettenähtud aja jooksul.
• Tehnilisele seadmele on omane binaarsus - see kas töötab (täidab ettenähtud funktsiooni) või mitte.

Selline, inimestes tootmisvahendi nägemine, loob illusiooni, et töötajaid on võimalik juhtida sarnaselt masinatega. Mis omakorda, suunab olulisel määral piirama inimkäitumise loomulikku varieeruvust ning  eelistama lahendusi, mis asendaksid inimese kui „mittetöökindla tootmisvahendi“ töökindlama, tehnilise lahendusega. Selles vaatenurga alt on kontroll ja standardiseerimine, peamised viisid töökindluse ja ohutuse saavutamiseks.

Eelarvamustel on seega oluline roll selles, millised on meie ootused teiste inimeste suhtes, kuidas me käitume ning kuidas püüame leida lahendusi. Eelarvamustes teadlik olemine aitab nende mõju meie otsustele ja käitumisele vähendada. 

Inimene kui lahendus kontseptsioon põhineb avatusel -eelarvamustevabal hoiakul ja tõdemusel, et inimese, kui sotsiaalse olendi, käitumist on võimalik mõista läbi selliste teadusharude nagu psühholoogia ja sotsioloogia. 

See on teadlik lähenemine, mis keskendub sellele, millised on inimese kui sotsiaalse olendi vajadused ja käitumist kujundavad tegurid. Püüab neid mõista ning nendega arvestada, et tulemust (produktiivsust) maksimeerida. 

Toon allpool välja mõned ohutuse kontekstis olulisemad, inimese käitumist kirjeldavad seaduspärasused:

• Inimese kui sotsiaalse olendi käitumine on kontekstipõhine ja mõjutatud paljudest sotsiaalsetest ja organisatsioonilistest teguritest, nagu organisatsiooni kultuur, struktuur, töökorraldus, premeerimissüsteemid ja ressursside kättesaadavus.
• Inimsooritus ei ole kunagi binaarne (töötab või ei tööta) ega täiuslik vaid pigem "ligikaudne" / " piisavalt hea".  See on pidev muutuvate oludega kohanemine, et täita seatud eesmärke.
  Teaduskirjanduses on toodud kolme liiki põhjuseid, miks inimesed oma käitumist kohandavad:

1. Säilitada head töötingimused.
2. Kompenseerida puuduvaid ressursse.
3. Vältida võimalikke probleeme tulevikus.

• Eksimine ja vigade tegemine on inimestele loomuomane ning õppimise kontekstis hädavajalik! Lisaks ei ole väljend inimviga üheselt mõistetav. See võib tähendada nii põhjust, sündmust kui tagajärge. Määratlus " viga" (soovimatu tulemus), antaks sooritusele sageli tagantjärele. Üks ja sama käitumine võib erinevates oludes anda erineva tulemuse (näiteks uppuja päästmine).

Oluline on mõista, et inimkäitumisele on omane loomuomane variatiivsus ja inimeste võime muutuvate oludega kohaneda on põhjus, miks inimesed oma töös nii edukad on!  

Arusaadavalt tekitab inimkäitumise keerukus sageli peavalu ning me ei saa ega tohigi aktsepteerida igasugust käitumist. Oluline on fookus- kas soovime mõista või hukkamõista! 

Reeglite rikkumine ja otseteede kasutamine ei ole enamasti töötajate poolne pahatahtlik käitumine, vaid (nagu eelpool viidatud) suuresti kontekstist tulenev - antud ajahetkel kasutada olevate ressursside ja seatud eesmärkide kontekstis ratsionaalne käitumine. Veelgi enam, see on sageli tavapärane käitumisviis, mis on varem korduvalt aset leidnud ja töökeskkonnas heaks kiidetud (juhtide poolt aktsepteeritud), kuna see on andnud soovitud tulemuse (tootlikkuse taseme). 

Artiklis on kasutatud mõtteid raamatust:

Hollnagel, Erik. (2014). Safety-I and Safety-II: The past and future of safety management. Farnham, UK: Ashgate. https://erikhollnagel.com/books/safety-i-safety-ii-2014