Ohutuse tagamise eest vastutab meil…!?
Organisatsioonid, otsides ettevõttesse töökeskkonnaspetsialisti, kasutavad sageli väljendeid, mis viitavad ühe inimese ainuisikulisele vastutusele ohutuse tagamisel:
„Ootame oma meeskonnaga liituma oma ala professionaali, kes suudaks tagada meie ettevõtte töötajate ja töökeskkonna turvalisuse.“„Otsime inimest kelle ülesandeks on tagada
ettevõttes ohutu töökeskkond ning tervishoid. Võti on õnnetuste ärahoidmine! Sa
teed nii, et õnnetusi ei saaks juhtuda!“
Miks sellist kõnepruuki sageli
kasutatakse?
Milline lähenemine tegelikult aitab
kaasa ohutu töökeskkonna loomisele.
Milline on töökeskkonnaspetsialisti peamine roll
ohutuse tagamisel.
Tundub juba ilmselge, et üks inimene ei saa vastutada kogu ettevõtte töökeskkonna ja kõikide tema töötajate ohutuse eest. Miks siis sellist kõnepruuki nii sageli kasutatakse? Avan siinkohal mõningaid tõekspidamisi, mis sellist lähenemist esile kutsuvad.
Traditsioonilises mõttes on ohutuse tagamine olnud eelkõige käsuahelal põhinev, normdokumentide nõuete täitmise kontrollimine – riik ja muud regulaatorid kehtestavad seadused ja juhised ning kontrollivad ettevõtteid; organisatsioonid kehtestavad nende põhjal omad reeglid ning kontrollivad oma tööprotsesse ja töötajaid. Ohutuse tagamine sellisel ülevalt-alla käsuahela põhimõttel võib aga kaasa tuua rea probleeme:
- Ebaproportsionaalselt suur rõhuasetus normatiivsele lähenemisele.
- Ülebürokratiseerumise oht.
- Vastutuse delegeerimine ohutuse tagamise eest organisatsiooni alumistele tasanditele.
- Keskendumine näilisele, "välise" ohutuse tagamisele.
Teisalt võib organisatsioonis olla kujunenud arusaam, et ohutuse tagamist takistavad eelkõige organisatsiooni välised tegurid. Näiteks see, et töötajate töösse suhtumine (töökultuur) tuleneb organisatsiooni välistest teguritest. Töötajate töötulemus võib olla seotud nende isikuomaduste, väljakujunenud hoiakute ja eelneva elukogemusega ning, et organisatsioonil võib olla raske seda mõjutada.
Üsna levinud on ka arusaam, et ohutust saab tagada, kontrollides mingit ühte aspekti organisatsiooni töös. Ajalooliselt pöörati esimesena tähelepanu masinate töökindluse tagamisele. Sellele järgnenud arenguetapis püüti sarnast lähenemist rakendada inimeste peal – ohutuse tagamisel sai võtmeküsimuseks inimeste töökindluse tagamine (ingl k behavorial safety). Viimane lähenemine osutus kiirelt tupikteeks ning asendus süsteemse lähenemisega.
Kaasaegne ohutusjuhtimine on jõudnud kahele olulisele arusaamisele:
- ohutust ei ole võimalik tagada ilma süsteemse lähenemiseta ning
- inimeste mõistmiseks ja mõjutamiseks on vaja sotsiaalteaduslikku lähenemist.
Et süsteemset lähenemist selgitada, toon alljärgneva näite. Oletame, et soovime tagada jalakäijate ohutust ülekäigurajal. Keskendumine süsteemi tehnilise komponendi töökindluse tagamisele tähendaks tähelepanu pööramist sõidukite tehnilisele vastavusele, näiteks pidurite ja rehvide nõuetele vastavuse kontrollimisele. Inimkäitumist (ingl k behavorial safety) kontrolliv lähenemine keskenduks siinkohal juhtide ja jalakäijate liikluskäitumisele.
Süsteemne lähenemine seab fookusesse inimkeskse disaini. Selline lähenemine on kompleksne ning suunab põhitähelepanu ohutu linnaruumi disainimisele, lähtudes humanistlikust maailmavaatest. Humanistlik vaade võtab arvesse, et jalakäija on liikluses alati nõrgem pool ning püüab lahenduste leidmisse kaasata kasutajaid, arvestada erinevate kasutajategruppide vajadusi (sh lapsed, vanurid ja erivajadustega inimesed) ning eelistada lahendusi, mis oleksid eelkõige inimeste füüsilisi ja kognitiivseid võimeid ja erisusi arvestavad, mitte niivõrd üksikisikute liikluskasvatusele suunatud.
Sama kehtib organisatsiooni kohta. See, kui ohutu on töökeskkond, sõltub eelkõige sellest, kuidas töökeskkond ja töö on korraldatud. Seejuures on samavõrd olulised nii füüsiline kui vaimne töökeskkond. Ohutuse tagamine on mõjutatud organisatsiooni kultuuri poolt ja seotud juhtimiskvaliteediga. Võtmetähtsusega on seejuures info liikumine organisatsiooni sees (nii vertikaalne kui horisontaalne), töötajate ja nende töö väärtustamine ning psühholoogilise turvatunde loomine.
Sotsiaalteadlased on kindlaks teinud, et grupil (organisatsioonil) on suur mõju inimese käitumisele. Inimeste käitumine on kontekstipõhine - inimesed püüavad eelkõige kohaneda sotsiaalse keskkonna ja selle poolt esitatud nõuetega. Seega liigse tähelepanu suunamine inimeste käitumise kontrollimisele ei anna enamasti soovitud tulemust, kuna ohutuse seisukohalt olulised ja kriitilised otsused tehakse organisatsiooni kõrgematel tasemetel.
Kuna ohutuse tagamine on eelkõige töödisaini küsimus, siis on arusaadavalt ühe spetsialisti võimalused "tagada ohutu töökeskkond" väga piiratud. Ohutusjuhi, töökeskkonnaspetsialisti peamine roll on olla eelkõige juhtkonnale toeks ja nõuandjaks ohutusküsimustes.